Ajalugu

Korp! Indla asutajaliikmed

Korp! Indla loomise idee sündis 24. oktoobril 1923. aastal kümne naisüliõpilase soovist lisada kahele juba olemasolevale naisorganisatsioonile veel üks, mis vastaks kõige täpsemalt nende ideaalile.

Akadeemiliste tavade kohaselt rõhutati patriotismi ja intellektuaalsust, aga ka töökust, ausust, kohusetunnet ning mõneti konservatiivse ilminguna täiskarskust – samas polnud see Eesti tugevat karskusliikumise traditsiooni arvestades midagi enneolematut, pealegi olid nii mõnedki meesorganisatsioonid oma algperioodidel katsetanud karskust.

Killuke indlaensiste perest 1930. aastate lõpus

Korporatsiooni asutamisaegadel oli indlaensistel keelatud tarbida alkoholi nii korporatsioonisiseses kui ka -välises elus. Alkohol oli lubatud vaid nn arstirohuna ja kirikus armulaual ning ka osalemisel teiste naiskorporatsioonide landesvateritel õestusveinina.

Ametlikult, de jure asutati korp! Indla 7. märtsil 1924. aastal, kui Tartu Ülikooli valitsus kinnitas korp! Indla põhikirja. Indlaensistele tähendas see hoogsa sisetegevuse algust, kätkedes nii meelelahutust, referaat- ja ettekandekoosolekute, vaidlus- ja kõneõhtute, cantus-tundide jms näol kui ka tõsist peamurdmist korporatsioonielu struktureeriva reeglistiku väljatöötamisel.

Esimestel aastatel olid lisaks kaasvõitlejatele ning rebastele korp! Indlas ka lihtliikmed. Oma õiguste ja kohustuste poolest olid lihtliikmed samaväärsed rebastega, erinevuseks vaid see, et nad olid vanema semestri üliõpilased. Hiljem jäi noorliikmete vahel vanuseline vahetegemine ära ning semestrite arvust hoolimata on noorliikmete ühiseks ning üldiseks nimetuseks rebane.

Indlaensiste käsipallinaiskond (1934)

Korp! Indla tegevus oli suunatud ennekõike oma liikmetele, kuid mitte ainult – 1926. aastal astuti Naiskodukaitse liikmeks; 1930. aastal võeti esmakordselt osa Üliõpilaskonna Edustuse tööst ning tehti kaastööd Üliõpilaslehele. Indlaensis Erika Viirsalu-Nivanka oli koguni Üliõpilaslehe peatoimetaja. Samuti osaleti kõnelendudel. 1936. aastal astuti Lilli Suburgi nimelise toetuskapitali liikmeks. 1930. aasta oktoobris jõuti sõpruslepingu sõlmimiseni Helsingi Ülikooli Savolainen Osakuntaga; osaleti mitmete akadeemiliste erialaseltside töös; oma korv-, võrk- ja käsipallimänguoskust demonstreeriti võidukalt ülikoolisisestel meistrivõistlustel. Tihedalt suheldi teiste akadeemiliste organisatsioonidega.

Teise maailmasõja eelseiks aastaiks oli korp! Indla kasvanud suuruselt teiseks naiskorporatsiooniks, harvad polnud 25-liikmelised rebas-coetus‘ed ning konvendikoosolekud 100 kohalviibijaga.

Rebased vastlapäeva tähistamas (1940)

1940. aasta Nõukogude okupatsioon lõpetas korp! Indla ametliku tegevuse Eestis. Kuigi kodust kaugel, jäid Teise maailmasõja ajal emigreerunud liikmed oma mõtetes ja tegudes truuks korp! Indla põhimõtetele – kannustatuna ühistest eesmärkidest, asutasid nad koondised USAsse, Kanadasse, Austraaliasse ja Rootsi. Kodumaal suheldi sõpruskonniti, samuti peeti sidet paguluses olevate indlaensistega, nii saadeti korp! Indla 35. aastapäeva tähistamisele New Yorki ka 26 allkirjaga õnnitluskaart kodumaalt.

Indlaensiste koosviibimine Rootsis

Olles haaratud Tartu üliõpilaselu üleüldisest aktiviseerumisest 1980. aastate lõpul, otsustasid kümme naisüliõpilast taasasutada korp! Indla. 3. märtsil 1989. aastal registreeris Tartu Ülikooli nõukogu korp! Indla põhikirja, ametlik taasasutamine toimus mõned nädalad hiljem, 31. märtsil. Arhiivimaterjalide ja vanade vilistlaste mälestuste põhjal elustati ennesõjaaegsed traditsioonid, võeti omaks reeglistik.

Ühispilt taasasutamise järel ülikooli peahoone ees

“Kuidas küll sai otsitud kirsipruuni puuvillsametit! Kammiti läbi oma kodukohtade väikesed ja suured kauplused, ühe variandina pakkus keegi välja isegi võimaluse osta teatud hulk tollal (vist) veel mitte päris moest läinud sametist punasele-pruunile lähedast värvi pusasid, harutada need õmblustest lahti, värvida kirsipruuniks ning vormida neist peakatted. Nii kaugele õnneks siiski minna ei tulnud, kuna keegi sai kusagilt helepunast sametit ikkagi meetriviisi osta. See värviti tumedamaks ning kõik jäid tulemusega rahule,” on meenutanud tolleaegset teklilugu korp! Indla taasasutaja vil! Eve-Liis Abroi.

Tähelepanuta ei jäänud ka korporatsioonivälised suhted: oktoobris 1991 taastati sõprusleping Helsinki Ülikooli Savolainen Osakunta’ga ja selle vilistlaskoguga, märtsis 2000 sõlmiti kartell-leping korp! Dzintraga Lätist, rääkimata veel tihedast ja mitmekülgsest lävimisest Eesti akadeemiliste ringkondadega, teenides ainuma eesmärgina seda, et korp! Indla elaks, kasvaks ja õitseks igavesti.